Vot ma tahaks ka filmis elada.Tahan jh!Tahan ka et minu filmil oleks õnnelik lõpp!Tahan ka loojangule vastu kapata oma elu armastusega ja valgel hobusel.Lepiksin ka tglt ükskõik mis värvi mis hobusega.Kasvõi Pippi omaga.Mul poh noh.
Ma tahan et mu õlal istuks väike inglike kes õpetaks kuidas elu elada.Tahan šokolaadi jõgesid,härjapõlvlasi ja rahapuid.Tahan Täiuslikku muinasjutu maailma.Tahan hommikust kastet mis oleks teemanti piiskadega.Tahan päikest mis ei kõrveta.Tahan rohelist teletupsu muru.Tahan lilli mis ei närtsi.Tahan süüa suhkruvatti ilma herilasteta ja mõtlematta mitu kalorit need annavad.Tahan maailma mida pole olemas.Tahan elu mida ei saa iialgi.
Tahan liiga palju.Aga mix mitte?Miks pole sellist maailma olemas?
Ma arvan et ma pole ainuke kes on nii mõelnud.Ja ma arvan et paljud hakkaksid kohe seletama et see pole võimalik ja et tule maa peale tagasi mis sa unistad koguaeg.Ja siis tekib küll tunne et kukutaks sellise lause ütlejad jala otsa.Miks unistada???
Daaaa elu on terves maailmas siis tõesti niii fucking ilus et elada seda ainult reaalses maailmas???Mis mõttes nagu????Kas see on ok et nii palju inimesi elab näljas??On see ok et lastel on relvad käes???On ok et iga päev sureb niiiii kohutavalt palju inimesi???Ja mul on POHHHH et me ei saa ju tervet maailma päästa.Mul on sügavalt pohhhhh!!!Aga sellepärast ju unistataksegi.Unistused ongi ju selleks et pääseda kasvõi millisekundiks kogu selle õnnetu maailma eest.Õnnetuks teeb vaid see et need jävadki ainult unistusteks.
Terroristid pole õppinud seebikatest ära oskust mõista kuidas nad ikka eksisid ja et oh kuidas nad enne ei mõistnud et see 2 kuune imik, kes istus ema süles seal majas mille nad just õhku lasid, oli ilmsüütu.Aga oleks ju hea mõelda et ta ei saanudki surma vaid tuli superman ja päästis ta ära???Mina küll mõtlen nii.Ma mõtlen miks eilses avariis jälle nii palju hukkunuid oli,ma mõtlen et kaksiktornid võiksid ikka veel püsti olla.Ma mõtlen mis tunne neil võis olla ja tõepoolest ma tunnen neile kaasa.Ma mõtlen väga paljudest asjadest aga lõpuks kui reaalsus jälle kohale jõuab ja ma nö tajun hetkeks et mis tglt toimub siis ikka ehmatan ära küll.On ikka pidevalt juhtunud et vaatan Rassule otsa ja ehmatan ära et mis moodi see minu laps saab olla ja et kas m tõesti vastutan kellegi eest?
Huh kui vastikud hetked need on...
Aga nii ma võingi kribama jääda...
point on selles et unistage inimesed!elu on vähemalt hetkekski ilus:))