njah täna siis algas lõbu peale.See oligi täpselt see mida ootasin.Vähemalt oleks hea nii väita aga tegelikkus on et ma ei osanudki midagi oodata.Päev mis algas sellega et suht viltu läks, lõppes suht tulemuseta.Paneb mõtlema mille pärast ma võitlen.Mille eest?Kas sel on mõtet? Ja vastuse sain ma siis kui astusin sisse lasteaia uksest ning nägin seda väikest poissi seal ringi jooksmas.Sel hetkel oli jälle kõik nii super rahulik.Rahu aga kipub kiirelt kaduma kui tekib hetk omaette.
Eile hommku poole olin suht õnnelik et sain nii vara maalt tagasi koju tulla.Poleks tahtnud jälle neid kõiki küsimusi kuulata.Püüan ennast lihtsalt piisavalt tegevuses hoida et ei peaks süvenema ellu enesesse. Eile siis koju tulles hakkasingi koristama ja möllama.Katsetasin oma printerit hoolega ja tegime poisiga üle tüki aja miskit korralikku süüa.Mitte lihtsalt võileiba ja pakisuppi nagu viimasel ajal kombeks.Millegi pärast tuli jälle see emaduse hoog peale.Tunne on täpselt sama mis siis kui ta veel pisike oli.Ainult selle vahega et oleme nüüd vaid kahekesi.Kuigi see üldiselt ongi tore et oleme kahekesi on see ka suhteliselt kurnav.Fun, fun, fun on läbi saamas.Aga mis mind viimasel ajal häisima on hakanud on tundeus kõige mind ümbriteva vastu.Mulle ei meeldi see kelleks ta mind muutnud on.Aegajalt ikka meenudtan milline olin varem ja oi oi kui palju aega sellest möödas on.
Aga on miski mis ei muutu iialgi.Liiga leebe olen...Ja see pole teatud olukordades üldse mitte meelitav!
No comments:
Post a Comment